Raadiosagedustuvastus (RFID) ja lähiväljaside (NFC) on kaks kuuma märksõna, Mõlemad on tehnoloogia sildistamine. NFC on välja töötatud RFID baasil, NFC ei erine sisuliselt palju RFID-st, ja see põhineb signaali edastamisel kahe sarnase geograafilise asukohaga objekti vahel.
RFID on kontaktivaba identifitseerimistehnoloogia, jagatud kaheks aktiivseks ja passiivseks. Peamine tööpõhimõte on see, et RFID-lugeja kiirgab raadiosagedust, läbib elektroonilise märgise mähise, genereerib signaali, ja lugeja loeb teavet ja dekodeerib selle, kogu identifitseerimisprotsessi lõpuleviimine. Tavaliselt, aktiivsed sildid (aktiivsed sildid) saab ka aktiivselt signaale saata. RFID-süsteemid koosnevad peamiselt lugejatest ja transpondritest.
NFC on viimastel aastatel mobiiltelefonides laialdaselt kasutatud tehnoloogia, peamiselt siis, kui kaks NFC-seadet on üksteise lähedal üsna lähedal, nad saavad omavahel infot vahetada ning vastavaid tehinguid ja muid funktsioone täita. NFC suurim omadus on lugeja ja transponderi integreerimine samasse kiibi. NFC-tehnoloogia lisab punkt-punkti suhtlusfunktsiooni, mis suudab kiiresti luua P2P (punktist punkti) traadita side Bluetooth-seadmete vahel, ja NFC-seadmed leiavad üksteist ja loovad sideühendused. Kaks P2P-suhtlusseadet on võrdõiguslikud, samas kui kaks RFID-sideseadet on ülem-alluv.
Nende kahe seos seisneb selles, et NFC-d võib pidada RFID-i alamhulgaks, see tähendab, RFID sidekaugusega 10cm või 4 tolli on NFC. NFC on piiratud sagedusega 13,56 MHz! RFID-i sagedusribal on madal sagedus (125KHz kuni 135KHz), kõrge sagedus (13.56MHz) ja ülikõrge sagedus (860MHz kuni 960 MHz). See erinevus tuleneb peamiselt asjaolust, et mõnes rakenduses, mis on mõeldud sularahamaksete ja krediitkaartide jaoks, ka teised seadmed saavad isiklikku RFID-teavet vastu võtta, kui sidekaugus on väike, ja on ebakindlaid tegureid. NFC efektiivne kaugus on umbes 10 cm, seega on sellel kõrge turvalisus. Kui kasutatakse mõnd spetsiaalset signaalivõtuseadet, RFID-i teavet saab lugeda märkimisväärse vahemaa tagant.
